Märts 02, 2007
18:52
Ühel ööl nägin unes ma surma. Ehk kolmas unenägu.
Suur puidust maja. Väga logu, aga ma tean, et see on kindel. See logu ei varise, ei lagune. Võiks isegi öelda, et see suur hoone on vildakas. Määrdunud helepruunist, hallikast puidust. Selle sisemust ümbritsevad justkui rõdud või midagi sellist. Mitu korrust rõdusid. Ja keskel on tühi ruum. Peale minu on siin veel inimesi, kes kõik mööda maja sihitult ringi liiguvad.
Mina ja Mannu ja osad veel otsustame, et see ei ole lahe pidu, seega läheme korterisse. Korter on samuti suur, kuigi märgatavalt väiksem kui maja. Mannu läheb pliidi juurde ja võtab välja paki suitse. Roosa Vogue. Ta läidab ühe. Üldse ta suitsetab kahtlaselt palju. Mulle meenub, et poes on müügil uued, oranžid Vogue'id. Ma hangin need endale, aga ei suitseta pakist ühtegi ära.
Oleme tagasi majas. Kõik on muutunud, inimesed on närvilised. Öö on laskunud meie maja ümber ning vihma on hakanud sadama. Kuid väljast, raagus okste vahelt, mis kummituslikult kumavad, paistab ka muud liikumist. Äkitselt märkan enda ümber kõiki paanikasse sattumas. Akendest üritavad sisse tulla mingid inimesed. Nad on rääbaka välimusega, mustade juuste, pruunikate või hallide määrdunud riietega ja nende muidu valge nahk on parkinud. Seda pole juba ammu pestud, seega on räpane. Ainult nende mustad juuksed on puhtad. Üks väike poiss või tüdruk, nukitsamehe välimusega, üritab mu lähedal aknast sisse ronida ja samal ajal keegi hõikab altpoolt midagi. Nad on mõrvarid. Psühhopaadid. Neid peab kuidagi takistama. Üritan seda last aknast eemale tõugata, aga ta ei lähe. Tema tagant läheneb suurem kogu. Ma lähen närvi, virutan talle mitu korda rusikaga ja löön akna kinni. Ümber pöörates saan aru, et olukord on lootusetu. Neid on igal pool ja meid siin seespool on palju vähem.
Mina ja Mannu ja keegi sinise-mustakirju jopega poiss oleme lumisel tänaval. On hommik, autosid ei liigu. Läheme küngastest üles-alla kuni meile tulevad vastu kolm meest ja naine. See poiss on vahepeal otsustanud teisele poole liikuda ja on juba kaugel. Kohe kui ma neid näen tean, et nad on mõrvarid. Kaks meest ja naine. Kolmas mees on teistsugune. Lühem kuid ta omab mingit kontrolli ülejäänute üle. Ma jooksen neist mööda. Vasakpoolsel mehel on sama jope, mis poisil, kes enne meiega oli. Ta on selle poisi isa. Teine mees-mõrtsukas on riides nagu maja rünnanud mõrtsukad. Tal on mustad sõrmeotsteta kindad ja ka käed on määrdunud. Tema näokuju on nagu minul ja tema on see, kes mu tapma peab.
Jooksen üle mägede punastest tellistest kõrgete majade poole. Lähen kolmanda maja trepikotta ja hommikust saab öö. Mõtlen üles joosta, aga ukse asemel on minu ees hoopis terve sein postkaste. Sellised vanad, puust, pruunikas-mustad. Mustade või punaste numbritega. Päris palju on number üheksat. 9 19 29 19. Üheksa. Minu järel tuleb trepikotta postiljon, kelle järel omakorda Mõrvar. Just see minu mõrvar. Üritan oma nägu varjata. Mõrvar ootab kirja. Postiljon paneb ta postkasti mõned ümbrikud. Kui ta hakkab ära minema küsin talt: "Kas 29. ei ole kirja?" Omalegi üllatuseks tulid sõnad mu suust vene aktsendiga. Postiljon ei vasta. Ta lahkub. Mõrvar, aga jääb. Pomisen omaette "Miks kahekümneüheksandasse kunagi kirja ei tule?" aga ei ole mõtet. Mõrvar on mu ära tundnud.
Ma ei ürita end enam varjata. Mõrvar vajub seina äärde istuma ja vaatab mind. Ma kükitan ta jalgade juures ning tean, et üks meist peab täna surema. Aga...võibolla ei pea. Kui ma ta ära võrgutaks. Ehk siis õnnestub põgeneda!? Võtan kätte ta räpased käed ja lakun neid. Mulla maitse. Ma ei suuda. Viskan käed tagasi talle sülle.
Kõik on must. Ainult must, ei midagi muud. Käsi ilmub eikuskilt mu ette. Suur kahvatu käsi, teravate küüntega. Küüned ei olegi väga pikad, aga nad on teravad.
Tagasi trepikojas. Ma tean, mida tegema pean! Aga ma ei suuda.Või suudan? Võtan mõrvari käe ning käe, mis mu ette mõttes ilmus ja tõmban küüntega üle ta peo. Sinna jäävad kriimustusjäljed. Mõrvar on täielik flegmaatik. Ta ei liiguta peaaegu üldse. Aga ta silmad on hullumeelsed ja suured just nagu ennegi. Ma proovin veel mitu korda veene ta käel puruks lõigata selle, aga ma ei suuda. Ma ei saa tappa.
Nüüd on kõik. See on viimane võimalus. Tapa või saa tapetud. Ja mina ei kavatse täna surra. Võtan selle küüntega käe ja mõrvari käe ning surun tal veenid puruks. Aga see ei ole ta käsi, mida ma lõikan. Vaid ta nägu. Ma lõikan ta näo pooleks ja nüüd ta vedeleb seal. Vereloigus, millesse valgub aina juurde sooja tumepunast vedelikku. See on nii jube. Ma pole kunagi varem midagi sellist tundnud. Tõusen püsti, heidan käe üle õla ning jooksen uksest välja. Ma tardun. Kõik tardub peale inimeste, kes väljas kõnnivad. Kuigi nad kõnnivad ka aeglasemalt kui muidu. Ja nad on udused. Ja telliskividest maju ümbritseb udu. Ja mina tapsin inimese.
[pilt]
We Are The Fury "Anesthetic Parade"
Sildid: delete all