Veebruar 22, 2007
16:19
Seanss. Ehk teine unenägu
Oleme ühes majas raamatukogu vastas. Ma arvan, et see on mingi pidu, aga pole eriti kindel. Läheme hoonest välja, üle tee ja mina sisenen raamatukokku. Keegi teine tuleb kaasa, ma arvan, et see on Linda. Lähen trepist alla ja tahan oma jope riietehoidu anda, aga garderoobi-tädi ütleb mulle midagi ja juhatab mu jälle uksest välja. Tundub, et talle lihtsalt, ei meeldinud, et ma üle tee olevast majast otse sinna tulin. Istun saani peale, mis hakkab liikuma. See sõidab justkui võluväel, aga on kuulde ka mingit mürinat. Peale minu on saanil istumas veel üks reisija. Mõtlen, kui pikalt on vaja sõita kuid kui me ümber raamatukogu nurga pöörame, mõistan, et olemegi kohal. Ainult natuke maad veel edasi sõitmist ja saan jääb seisma. Seisan maja ees, kus lavastatakse Buratinot või midagi taolist. See ei paku mulle pinget. Väljas on kõik räpane ja sinine. Nagu kiirgaks kuu tumesinist valgust. Lumi on helesinine. Äkitselt hakkab saan sõitma ja mulle meenub, et unustasin koti sinna peale. See inimene, kes minuga kaasa sõitis jookseb nüüd kotile järele ja mina, pargitud auto eest kõrvale põigates, otse tema järel.Ümber nurga pöörates on üks Lumerookija mu koti kätte saanud ja annab selle nüüd mulle. Tänan teda ja kõnnin edasi. Järgmise nurga peal on veel kaks Lumerookijat. Üks on blond, väikest kasvu naine. Tal on viltune tukk ja sirged juuksed ning peale roosakatena paistvate huulte on kõik ta ülejäänud meik sinine. Nagu valgus. Teine Lumerookija on ka naine, aga esimesest suurem. Väike ei lausu sõnagi, ainult vaatab mind, mõnitavalt naeratades. Suur tuleb kohe rääkima, aga ma ei kuula teda. Lähen paremale. Ma ei tea, mis seal juhtub, aga tulen kohe tagasi ja lähen teisele poole. Astun üle lumehunniku, keset teed. Mudasel teel on paralleelselt kaks helesinist vagu - nad ei ole just kõige paremad Lumerookijad. Kõnnin edasi ja kukun künkast alla. Siin on lumi palju heledam, peaaegu valge. Eemalt jookseb minu poole keegi, kes tahab aidata, aga ma ei tee temast välja. Las ta jookseb. Suur ja väike Lumerookija naeravad mu üle. Ma ei saa end püsti ajada, seega üritan maasikataimedest kinni haarates künkast tagasi üles roomata. Isegi maasikad on küljes - rohelised. Ja lehed ise on pruunid, krimpsus, kuivanud kuigi miskipärast nad ei pudene kui ma neist kinni võtan. Sain vist üles tagasi.
Olen jälle raamatukogus. See on muutunud, aga ma tean, et täpselt sama maja. Siit on kõik hägune. Ruum, kus seisan on tumedates toonides. Trepid on kivist, aga kui ma neist üles lähen ei kostu ühtegi heli. Seisan vist treppidel ja minust jooksevad käsikäes mööda Asko ja Johanna. Johanna naerab. Ta ütleb mulle midagi, aga ma ei saa sellest aru. Tal on sünnipäev, seega üritan teda kallistada, kuid ei jõua järele. Kõnnin omas tempos edasi, mööda treppi ikka ülespoole. Treppide kõrval seinal ripuvad tumepunased kardinad. Hästi tumedad, peaaegu mustad, aga ma tean, et tegelikult on nad punased.
Satun piklikusse ruumi. Kõik on siledast, mustast puidust ja ühes seinas, mille ääres on justkui pikk lett ja toolid, on terve rida aknaid, milledest paistab mingi suur saali moodi paik. Ma ei vaata alla, aga tunnen, et toolid seal on punased. Mitte sellised mustad punased nagu kardinad, vaid päris punased, nagu kinos või kuskil. Uksest paisatb, et sellest vasakul pool on teine uks, kust paistab valgus. Aga mina olen tumedas ruumis edasi. Pirgit või keegi käib vahepeal minu ruumis. Mu selja taga on veel inimesi, aga ma ei vaata sinna. Ma istun olematul toolil ja näen aeg-ajalt ühte musta riietatud salliga tüdrukut. Ta istub ka, aga mitte nagu mina. ta istub päris toolil ja toetab küünarnukkidega letile. Lett on seest tühi ja ta võtab sealt vahepeal asju välja. Aga asjad kaovad. Nad ei haihtu õhku ega lähe kuhugi vaid lihtsalt kaovad. Ma ei näe kui nad kaovad, aga tean, et nad on kadunud. Tüdruk annab Pirgitile, midagi. Ma eeldan, et raha. Vahepeal näen jälle Askot ja Johannat ja nüüd ma õnnitlen teda kallistades. Nad jooksevad jälle edasi. Mõne aja pärast hakkab musta riietatud tüdruk käima edasi tagasi musta ja valge ruumi vahelt. Kui ta viimast korda tagasi tuleb ulatab mulle imeliku pastaka. Kui ma korgi pealt võtan teeb see naljakat häält. Panen korgi tagasi ja võtan veelkord ära, et häält uuesti kuulda. Samal ajal tüdruk lahkub. Siis tuleb Pirgit tagasi. Ta lihtsalt on. Mingi inimene tuli veel ja ta pärib selle tüdruku kohta, kes mulle pastaka andis. Ta ei küsi konkreetselt minult. Võibolla kõigilt, võibolla räägib omaette. Kes neid inimesi ikka oskab lugeda. Isegi kui nad räägivad. Aga nüüd ma saan aru, et see tüdruk on halb. Ta on kurjategija, võibolla isegi mõrvar.
Nüüd ma mõistan, et olen hoopis ühistranspordis. Arvatavasti rong. Me sõidame mööda linna ja Pirgit läheb maha. Ma tahan ka minna, aga jään magama. Rong sõidab edasi ja kui ma ärkan tundub, et olen juba liiga kaugel õigest kohast, aga tulen ikkagi välja. Nüüd ma näen, et see rong ei olegi tegelikult rong, vaid marsruut takso. Tavaline väike logu. Hädine marsa, mis vist roostetab. Valge värvi alt paistab rooste, või midagi taolist. vaatan ringi ja näen, et olen samas kohas, kus Pirgit maha läks. Mõtlen endamisi, et järelikult tegi rong/marsa ringi ära. Kõnnin paarkümmend meetrit ja näen bussipeatuses Pirgitit. Ta ootab ikka veel trolli. Mõttetu, ta oleks võinud minuga edasi sõita siis ju! Lähen tema juurde ja ootame koos trolli.
[pilt]
My Chemical Romance "This is How I Disappear"
Sildid: delete all