chapter.8

http://mine2ra.blogspot.com/

selgituseks

PRIVJET!

Kuigi nüüdseks on mul juba uus blog [double vodks tonic] on siia alles jäetud veel mõned vanad postitused, mida ma ei tahtnud ühel või teisel põhjusel ära kustutada. Kuhugi siia vahele on surutud ka mu fanlisting'ute postitus, mille ma tahan kunagi ümber tõsta kusagile, sest see rikub kõik ära. Tegelt ei riku, aga mulle ei meeldi, et ta siin on!

ASJADE all on ka link fanlistings. Sellega on selline teema muidu, et kui seda vajutad ja siis klikkad neljandal ruudul (ehk samale ruudule, tänu millele sa siin praegu seda loed) siis alles näed neid...See ongi peamine põhjus miks ma tahan seda värdjat mujale liigutada.

Aitäh!

Kes sai täna 18? Õige! Ja kindlasti kõiki huvitab nii hullult, mis ma kingituseks sain, aga ma kirjutan ikkagi. Alustuseks Escada Sunset Heat, sellele järgnesid kaks võilille ja karp Geisha komme, millele omakorda järgnesid õhupallid ja AMP sall, millele järgnes pakk Dumle komme, millele järgnes Õuna-kaneeli Milkshake, millele järgnes vääraka filtriga suits moskvast, millele järgnes digikaamera Panasonic DMC-FZ8. Ja loomulikult see fabulous kaart Keiult, kes täiesti ise joonistas mulle pildi Moulin Rouge'ist ja see tuli päris kaugelt...Tartust :D
AITÄH!

Fanlistings

Movies


Music


Lit.


Actors


Anime


Games


TV




Misc.


Ühel ööl nägin unes ma surma


Ühel ööl nägin unes ma surma. Ehk kolmas unenägu.

Suur puidust maja. Väga logu, aga ma tean, et see on kindel. See logu ei varise, ei lagune. Võiks isegi öelda, et see suur hoone on vildakas. Määrdunud helepruunist, hallikast puidust. Selle sisemust ümbritsevad justkui rõdud või midagi sellist. Mitu korrust rõdusid. Ja keskel on tühi ruum. Peale minu on siin veel inimesi, kes kõik mööda maja sihitult ringi liiguvad.
Mina ja Mannu ja osad veel otsustame, et see ei ole lahe pidu, seega läheme korterisse. Korter on samuti suur, kuigi märgatavalt väiksem kui maja. Mannu läheb pliidi juurde ja võtab välja paki suitse. Roosa Vogue. Ta läidab ühe. Üldse ta suitsetab kahtlaselt palju. Mulle meenub, et poes on müügil uued, oranžid Vogue'id. Ma hangin need endale, aga ei suitseta pakist ühtegi ära.
Oleme tagasi majas. Kõik on muutunud, inimesed on närvilised. Öö on laskunud meie maja ümber ning vihma on hakanud sadama. Kuid väljast, raagus okste vahelt, mis kummituslikult kumavad, paistab ka muud liikumist. Äkitselt märkan enda ümber kõiki paanikasse sattumas. Akendest üritavad sisse tulla mingid inimesed. Nad on rääbaka välimusega, mustade juuste, pruunikate või hallide määrdunud riietega ja nende muidu valge nahk on parkinud. Seda pole juba ammu pestud, seega on räpane. Ainult nende mustad juuksed on puhtad. Üks väike poiss või tüdruk, nukitsamehe välimusega, üritab mu lähedal aknast sisse ronida ja samal ajal keegi hõikab altpoolt midagi. Nad on mõrvarid. Psühhopaadid. Neid peab kuidagi takistama. Üritan seda last aknast eemale tõugata, aga ta ei lähe. Tema tagant läheneb suurem kogu. Ma lähen närvi, virutan talle mitu korda rusikaga ja löön akna kinni. Ümber pöörates saan aru, et olukord on lootusetu. Neid on igal pool ja meid siin seespool on palju vähem.
Mina ja Mannu ja keegi sinise-mustakirju jopega poiss oleme lumisel tänaval. On hommik, autosid ei liigu. Läheme küngastest üles-alla kuni meile tulevad vastu kolm meest ja naine. See poiss on vahepeal otsustanud teisele poole liikuda ja on juba kaugel. Kohe kui ma neid näen tean, et nad on mõrvarid. Kaks meest ja naine. Kolmas mees on teistsugune. Lühem kuid ta omab mingit kontrolli ülejäänute üle. Ma jooksen neist mööda. Vasakpoolsel mehel on sama jope, mis poisil, kes enne meiega oli. Ta on selle poisi isa. Teine mees-mõrtsukas on riides nagu maja rünnanud mõrtsukad. Tal on mustad sõrmeotsteta kindad ja ka käed on määrdunud. Tema näokuju on nagu minul ja tema on see, kes mu tapma peab.
Jooksen üle mägede punastest tellistest kõrgete majade poole. Lähen kolmanda maja trepikotta ja hommikust saab öö. Mõtlen üles joosta, aga ukse asemel on minu ees hoopis terve sein postkaste. Sellised vanad, puust, pruunikas-mustad. Mustade või punaste numbritega. Päris palju on number üheksat. 9 19 29 19. Üheksa. Minu järel tuleb trepikotta postiljon, kelle järel omakorda Mõrvar. Just see minu mõrvar. Üritan oma nägu varjata. Mõrvar ootab kirja. Postiljon paneb ta postkasti mõned ümbrikud. Kui ta hakkab ära minema küsin talt: "Kas 29. ei ole kirja?" Omalegi üllatuseks tulid sõnad mu suust vene aktsendiga. Postiljon ei vasta. Ta lahkub. Mõrvar, aga jääb. Pomisen omaette "Miks kahekümneüheksandasse kunagi kirja ei tule?" aga ei ole mõtet. Mõrvar on mu ära tundnud.
Ma ei ürita end enam varjata. Mõrvar vajub seina äärde istuma ja vaatab mind. Ma kükitan ta jalgade juures ning tean, et üks meist peab täna surema. Aga...võibolla ei pea. Kui ma ta ära võrgutaks. Ehk siis õnnestub põgeneda!? Võtan kätte ta räpased käed ja lakun neid. Mulla maitse. Ma ei suuda. Viskan käed tagasi talle sülle.
Kõik on must. Ainult must, ei midagi muud. Käsi ilmub eikuskilt mu ette. Suur kahvatu käsi, teravate küüntega. Küüned ei olegi väga pikad, aga nad on teravad.
Tagasi trepikojas. Ma tean, mida tegema pean! Aga ma ei suuda.Või suudan? Võtan mõrvari käe ning käe, mis mu ette mõttes ilmus ja tõmban küüntega üle ta peo. Sinna jäävad kriimustusjäljed. Mõrvar on täielik flegmaatik. Ta ei liiguta peaaegu üldse. Aga ta silmad on hullumeelsed ja suured just nagu ennegi. Ma proovin veel mitu korda veene ta käel puruks lõigata selle, aga ma ei suuda. Ma ei saa tappa.
Nüüd on kõik. See on viimane võimalus. Tapa või saa tapetud. Ja mina ei kavatse täna surra. Võtan selle küüntega käe ja mõrvari käe ning surun tal veenid puruks. Aga see ei ole ta käsi, mida ma lõikan. Vaid ta nägu. Ma lõikan ta näo pooleks ja nüüd ta vedeleb seal. Vereloigus, millesse valgub aina juurde sooja tumepunast vedelikku. See on nii jube. Ma pole kunagi varem midagi sellist tundnud. Tõusen püsti, heidan käe üle õla ning jooksen uksest välja. Ma tardun. Kõik tardub peale inimeste, kes väljas kõnnivad. Kuigi nad kõnnivad ka aeglasemalt kui muidu. Ja nad on udused. Ja telliskividest maju ümbritseb udu. Ja mina tapsin inimese.

[pilt]

We Are The Fury "Anesthetic Parade"

A séance down below

Seanss. Ehk teine unenägu

Oleme ühes majas raamatukogu vastas. Ma arvan, et see on mingi pidu, aga pole eriti kindel. Läheme hoonest välja, üle tee ja mina sisenen raamatukokku. Keegi teine tuleb kaasa, ma arvan, et see on Linda. Lähen trepist alla ja tahan oma jope riietehoidu anda, aga garderoobi-tädi ütleb mulle midagi ja juhatab mu jälle uksest välja. Tundub, et talle lihtsalt, ei meeldinud, et ma üle tee olevast majast otse sinna tulin. Istun saani peale, mis hakkab liikuma. See sõidab justkui võluväel, aga on kuulde ka mingit mürinat. Peale minu on saanil istumas veel üks reisija. Mõtlen, kui pikalt on vaja sõita kuid kui me ümber raamatukogu nurga pöörame, mõistan, et olemegi kohal. Ainult natuke maad veel edasi sõitmist ja saan jääb seisma. Seisan maja ees, kus lavastatakse Buratinot või midagi taolist. See ei paku mulle pinget. Väljas on kõik räpane ja sinine. Nagu kiirgaks kuu tumesinist valgust. Lumi on helesinine. Äkitselt hakkab saan sõitma ja mulle meenub, et unustasin koti sinna peale. See inimene, kes minuga kaasa sõitis jookseb nüüd kotile järele ja mina, pargitud auto eest kõrvale põigates, otse tema järel.
Ümber nurga pöörates on üks Lumerookija mu koti kätte saanud ja annab selle nüüd mulle. Tänan teda ja kõnnin edasi. Järgmise nurga peal on veel kaks Lumerookijat. Üks on blond, väikest kasvu naine. Tal on viltune tukk ja sirged juuksed ning peale roosakatena paistvate huulte on kõik ta ülejäänud meik sinine. Nagu valgus. Teine Lumerookija on ka naine, aga esimesest suurem. Väike ei lausu sõnagi, ainult vaatab mind, mõnitavalt naeratades. Suur tuleb kohe rääkima, aga ma ei kuula teda. Lähen paremale. Ma ei tea, mis seal juhtub, aga tulen kohe tagasi ja lähen teisele poole. Astun üle lumehunniku, keset teed. Mudasel teel on paralleelselt kaks helesinist vagu - nad ei ole just kõige paremad Lumerookijad. Kõnnin edasi ja kukun künkast alla. Siin on lumi palju heledam, peaaegu valge. Eemalt jookseb minu poole keegi, kes tahab aidata, aga ma ei tee temast välja. Las ta jookseb. Suur ja väike Lumerookija naeravad mu üle. Ma ei saa end püsti ajada, seega üritan maasikataimedest kinni haarates künkast tagasi üles roomata. Isegi maasikad on küljes - rohelised. Ja lehed ise on pruunid, krimpsus, kuivanud kuigi miskipärast nad ei pudene kui ma neist kinni võtan. Sain vist üles tagasi.
Olen jälle raamatukogus. See on muutunud, aga ma tean, et täpselt sama maja. Siit on kõik hägune. Ruum, kus seisan on tumedates toonides. Trepid on kivist, aga kui ma neist üles lähen ei kostu ühtegi heli. Seisan vist treppidel ja minust jooksevad käsikäes mööda Asko ja Johanna. Johanna naerab. Ta ütleb mulle midagi, aga ma ei saa sellest aru. Tal on sünnipäev, seega üritan teda kallistada, kuid ei jõua järele. Kõnnin omas tempos edasi, mööda treppi ikka ülespoole. Treppide kõrval seinal ripuvad tumepunased kardinad. Hästi tumedad, peaaegu mustad, aga ma tean, et tegelikult on nad punased.
Satun piklikusse ruumi. Kõik on siledast, mustast puidust ja ühes seinas, mille ääres on justkui pikk lett ja toolid, on terve rida aknaid, milledest paistab mingi suur saali moodi paik. Ma ei vaata alla, aga tunnen, et toolid seal on punased. Mitte sellised mustad punased nagu kardinad, vaid päris punased, nagu kinos või kuskil. Uksest paisatb, et sellest vasakul pool on teine uks, kust paistab valgus. Aga mina olen tumedas ruumis edasi. Pirgit või keegi käib vahepeal minu ruumis. Mu selja taga on veel inimesi, aga ma ei vaata sinna. Ma istun olematul toolil ja näen aeg-ajalt ühte musta riietatud salliga tüdrukut. Ta istub ka, aga mitte nagu mina. ta istub päris toolil ja toetab küünarnukkidega letile. Lett on seest tühi ja ta võtab sealt vahepeal asju välja. Aga asjad kaovad. Nad ei haihtu õhku ega lähe kuhugi vaid lihtsalt kaovad. Ma ei näe kui nad kaovad, aga tean, et nad on kadunud. Tüdruk annab Pirgitile, midagi. Ma eeldan, et raha. Vahepeal näen jälle Askot ja Johannat ja nüüd ma õnnitlen teda kallistades. Nad jooksevad jälle edasi. Mõne aja pärast hakkab musta riietatud tüdruk käima edasi tagasi musta ja valge ruumi vahelt. Kui ta viimast korda tagasi tuleb ulatab mulle imeliku pastaka. Kui ma korgi pealt võtan teeb see naljakat häält. Panen korgi tagasi ja võtan veelkord ära, et häält uuesti kuulda. Samal ajal tüdruk lahkub. Siis tuleb Pirgit tagasi. Ta lihtsalt on. Mingi inimene tuli veel ja ta pärib selle tüdruku kohta, kes mulle pastaka andis. Ta ei küsi konkreetselt minult. Võibolla kõigilt, võibolla räägib omaette. Kes neid inimesi ikka oskab lugeda. Isegi kui nad räägivad. Aga nüüd ma saan aru, et see tüdruk on halb. Ta on kurjategija, võibolla isegi mõrvar.
Nüüd ma mõistan, et olen hoopis ühistranspordis. Arvatavasti rong. Me sõidame mööda linna ja Pirgit läheb maha. Ma tahan ka minna, aga jään magama. Rong sõidab edasi ja kui ma ärkan tundub, et olen juba liiga kaugel õigest kohast, aga tulen ikkagi välja. Nüüd ma näen, et see rong ei olegi tegelikult rong, vaid marsruut takso. Tavaline väike logu. Hädine marsa, mis vist roostetab. Valge värvi alt paistab rooste, või midagi taolist. vaatan ringi ja näen, et olen samas kohas, kus Pirgit maha läks. Mõtlen endamisi, et järelikult tegi rong/marsa ringi ära. Kõnnin paarkümmend meetrit ja näen bussipeatuses Pirgitit. Ta ootab ikka veel trolli. Mõttetu, ta oleks võinud minuga edasi sõita siis ju! Lähen tema juurde ja ootame koos trolli.

[pilt]
My Chemical Romance "This is How I Disappear"

minevik